+372 5342 2512
Menu

Toitumishäiretest

1 Comment

Emotsionaalsed keerised nagu madal enesehinnang, püüd oma tundeid eirata ning valu ja viha blokeerida on kõikide söömishäirete ühiseks näitajaks. Peamiste söömishäirete keskmes on kehakaalu ja -kuju ülemäärane tähtsustamine, millega seoses püütakse äärmuslike meetoditega vältida kehakaalu tõusu. Kui inimese jaoks on toiduga seotud teemad muutunud kinnisideeks, kaalule ja figuurile mõtlemine muutub pidevaks ning ka väiksesse kaalutõusu suhtutakse paanikaga, võib see viidata võimalikule söömishäirele.
Tüüpilisemad söömishäirete põhjused:
* Sotsiaalsed probleemid. Üldiselt on söömishäire all kannatajatel madal enesehinnang ning valusad emotsionaalsed kogemused.
* Ebaedu koolis, tööl või konkurentsisituatsioonides. Söömishäiretega inimesed võivad olla väga suure saavutamisvajadusega perfektsionistid.
* Traumaatiline sündmus. Paljud söömishäiretega inimesed on oma elus kannatanud seksuaalse või füüsilise väärkohtlemise all, mistõttu püüavad nad teadlikult või alateadlikult vältida olukordi, mis võiksid tulevikus tekitada järjekordseid sarnaseid kogemusi.

Kompulsiivne toitumishäire (COO) ehk emotsionaalne söömine on kontrollimatu ülesöömine, mida iseloomustab:

  • söömine palju kiiremini kui tavaliselt;
  • söömine, kuni ollakse ebamugavalt täissöönud;
  • suurte koguste tarbimine hoolimata sellest, et kõht ei ole tühi;
  • söömine üksinda, kuna on häbi söödud koguste pärast;
  • tülgastuse, masenduse või süütunde tundmine pärast söömist.

Ülesöömissööstude ajal söödud toidu kogus varieerub. Mõnikord võib inimene ühe söömissööstu ajal süüa toitu 15 000 kuni 20 000  kcal eest, kuid tavaliselt jääb see siiski 1000–2000 kcal juurde. 

Kompulsiivse söömishäirega inimestest umbes pooled on lapsepõlves kannatanud stressi ning sageli ajab neid sööma viha, kurbus, igavus, üksildus, õnnetunne või masendus. Samas tunnevad COO all kannatajad ennast oma häire pärast halvasti ja võivad muutuda rusutuks. Samuti võidakse vältida avalikke üritusi. 

Tihti kiputakse tundma häbi ning oma probleeme püütakse peita nii oma pereliikmete, sõprade kui iseenda eest. 

/refereeritud: http://toitumine.ee/toitumine-ja-haigused/soomishaired/

binge eating and bulimia cycles
COO ja Binge eating (liialdav ülesöömine) on ülimalt sarnased toitumishäired. Neist järgmine samm on buliimia.

Miks selline teema päevakorral?!

Viimased 4 kuud on minu sees toimunud pidev analüüs, pidev enda jälgimine, enda tegevuste tõlgendamine. Püüd kasvada vaimselt tugevamaks ning parandada oma vaimset vundamenti. Soov ja reaalsed sammud liikuda oma unistuste täitumise suunas ning kindel otsus tulla välja sellest aastast tugevama ja paremana.

Kahjuks on sellest analüüsist välja koorunud tõdemus, et minu sees istub toitumishäire deemon. Peale vaadates on See sõna nii kole ja hirmutav, kuid tegelikult on meie ümber väga palju selliste probleemide küüsis vaevlevaid inimesi. Iseasi, kui paljud ja kas julgevad seda endale ja teistele tunnistada või kas sellest üldse aru saadakse. Ja kuna tegemist on ju “häirega”, siis on ühiskonna pilk teada ….

See Deemon on iseenesest väga lihtsasti seletatav juba tavade kaudu. Kui on rõõmus sündmus, tuleb seda ju tähistada – toiduga. Kui on midagi kurba, tuleb ennast “lohutada” – toiduga. Kui olen saavutanud soovitud (nädala) kaalunumbri, tuleb end premeerida – toiduga. Ja nii lihtsalt keerlebki kogu maailm toidu ümber, kuni selle hetkeni, et toit on  kaaslaseks üksildastel hetkedel või kui lihtsalt igav on. Ja siis tuleb mängu Deemon sinu sisemuses – sellest “normaalsest” igapäevategevusest saab midagi kontrollimatut. Ma usun, et seda võib võrrelda alkoholismiga – sa jood ilma maitset-lõhna tundmata, kuid ikka ja jälle kummutad klaasi, sest sa “tahad”, “võid”, “saad”, “pead”, jne. Sa teed seda aina kiiremini, et iseennast petta, et siis pole kogus nii suur või saab isu kiiremini täis – aga seda ei juhtu ju. Ja kui lõpuks pakk/pudel saab tühjaks, haarab sind meeletu süütunne, valu, kurbus ja äng – mis halvemal juhul viib tsükli algusesse tagasi.

Paremal juhul taipad, et tahad tugev olla ning jätad 1 tk kooki/pool pudelit jooki järgi ja tunned uhkust enda üle ……… ja magama minnes mõtled ainult sellest järgi jäänud koogist/joogist. Hommikul ärgates oled endiselt uhke, et pidasid vastu!….  kuni selle hetkeni, kui tuleb üks kommentaar, millega sa ei oska hakkama saada või keegi, kes ei saa sinust aru – ja see järgi jäänud asi kaob kiiremini kui suudad silma pilgutada. Ja siis algab lõputu ring uuesti – süütunne, valu, kurbus, viha, ängistus …. ja kui juba selle tüki ära sõin, siis võib päeva peale veel midagi süüa, sest nagunii olen juba päeva ära rikkunud. “Homme olen korralik”. Tüüpilised sundmõtted, mis käivad kaasas toitumishäirete ja alkoholismiga.

Tegelikult pole ju “homset” olemas, sest alati kui ärkad on “täna”. Inimestel, kes toitumishäiretega kokku pole puutunud, on tihti raske mõista häire käes kannataja probleeme või sundmõtteid. Ja seega võib sellest avalikult rääkida proovimine muutuda kannataja jaoks järgmiseks “tsüklisse” tõukavaks faktoriks. Niisiis istutakse oma emotsioonide küüsis ja otsitakse rõõmu ja/või lohutust toidu seltskonnast. Ja see ei pruugi alati olla rämpstoitu või kook/küpsis/jäätis vms, vaid ükskõik, mis kapis leidub – juust, vorst, kurk, liha, sepik, jne ….

Nüüd tekib järgmine küsimus, kas toitumishäirega inimene peaks üldse fitnessiga tegelemisele mõtlema? Kindlasti on esimene arvamus, et ei. See on esimene loogiline vastus, sest fitness on ju piirav ja pidev dieeditamine jne. Aga samas tähendab fitness rutiini ja planeerimist ehk elustiili. Muidugi palju sõltub inimesest ja on kindlasti neid, kes lõpetavad veel sügavamas toitumishäire küüsis või kes selle “saavutavad” oma teekonnal. Kõik sõltub sellest, kui tugev on fitnessisti vaim ning toetajaskond.

Mina olen aru saanud, et planeerimine ja rutiin on need, mis aitavad mul iseendaga hakkama saada ning seega olen otsustanud astuda vastu toitumishäirele. Kui palju see on mõtlemisega mõjutatav ja kas see kõik tervikuna õnnestub – loodan. Kuid hetkel on mul iseendale kirja pandud veenvad argumendid, miks julgen vastu astuda sellele Deemonile, millest väidetavalt on peaaegu võimatu paraneda. Võtmesõnaks saab olema emotsioonide lahutamine söögist ning “preemiate” asendamine rutiiniga. Seega, mul ei ole homset, vaid oli “täna”. Mul ei ole dieeti, vaid on mõistlik ja kütust andev toit. Mul olen “Mina” ja “Minu Unistused”.

Soov minna lavale on vaid üks osa minu teekonnast, kuid minu eesmärk on muutuda enesekindlamaks ja tugevamaks sisemiselt ning seda ei saa luua tegeledes vaid ühe nähtava osaga ja ignoreerides hingelisi/vaimseid protsesse.

Soovitan kindlasti ka lugeda ingliskeelset artiklit, mis seletab väga hästi lahti emotsionaalse söömise tagamaad ja erisused võrreldes normaalse toitumisega. Ehk on see ühel päeval abiks mõistmaks oma pereliikmeid või sõpru, kes toetust mitte “pilku” vajavad.

Muidugi on “lõõgastus” lubatud, kuid kas Te alkoholismist paranevale inimesele pakuksite klaasikest? Arvatavasti pigem mitte. Seega austagem inimeste “ei soovi-t”, sest te ei tea kunagi, mis seal taga võib olla.

One thought on “Toitumishäiretest”

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga