+372 5342 2512
Menu

Time Out

Peale viimast kirjutist tuli nädalavahetus … ja mingil põhjusel tervise halvenemine taaskord ja ma sain aru, et ma ei jaksa enam. Ma ei jaksa stressata, ma ei jaksa toiduga võidelda, ma ei jaksa vaadata numbreid, mis halastamatult tiksuvad kellal lähemale võistluskuupäeva, ma ei jaksa vaadata numbreid kaalul, mis ei liigu mitte kuskile. Ja nii ta siis lõpuks sündiski – see kaua peas mõlkunud otsus, et ma ei võistle sel sügisel. Minu esimene prioriteet on Mina! ja kuni seda pole, ei saa minu ümber ka muud tekkida.

Ma kartsin seda otsust. Ma kartsin, et “kukun kokku”, ma kartsin, et olen allaandja, kuid tegelikult täitis hoopis minu hinge rahu. Sain aru, et mulle on kõik senised otsused olnud vajalikud täpselt sel ajahetkel täpselt sellisena, nagu nad on südinud. Ja ma ei kahetse neist mitte ühtki. Ma olen tänulik kõikidele neile, kes minu otsuseid on toetanud isegi, kui need on algusest peale neile tundunud haprad. Kuid tänud sellele sündis otsus mitte võistelda tugevama vundamendi pealt ja kindalama fassaadi loomiseks. Ma ei karda enam kukkumist, ma ei karda kaalunumbreid, ma ei karda iseennast!

Sellest  on nüüd möödas pea 2 nädalat ning viimase nädala olen ka trennipausil olnud. Pole isegi kordagi saali või rühmatrenni ukse lähedale läinud. Selle asemel olen nautinud aktiivset puhkust koos poja ja nüüdseks juba aastase Mütakaga ning veetnud aega maal, kus juba ainuüksi vee saamine kaevust on paras trenn. Samas on see linnalähedane maaelu just see, mis sinna tõmbab, rääkimata õhust, mida jagub sinna oluliselt rohkem kui linnakorterisse.

Samuti ei tea ma midagi toidu kaloraažist või enda kaalust…. see vist oli ka kõige suurem ületamine! Hommikupudru koguste juures tuleb siiski veel köögikaal appi, kuid see on ka kõik. Söön vastavalt enesetundele järgides kellaaegasid ning võib öelda, et ma isegi vaikselt naudin toitu ja tunnen maitseid 🙂 Ja mul ei ole tekkinud “katuse sõitmisi”, mis on kõige olulisem kogu selle protsessi juures.

Täna tagasi linnaellu maabudes tekkis ka juba tunne, et tahaks saali minna … kuid siiski ei lähe ma sinna. Ma võtan oma puhkusest viimase välja ning annan ka kehale väljateenitud puhkusepäevad. Siiski ….. Ma ei jäta midagi pooleli. Vastupidi. Ma olen täis otsusekindlust, tahan olla tugevam ja saavutada oma eesmärgid ning praegune Time out on vaid üks etapp tugevama vundamendi ehitamiseks.

So, rest if you must, but never quit!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga