+372 5342 2512
Menu

Suvi on käes

ja peagi ootab ees oodatud puhkus. Loetud nädalapäevad veel ning siis saab paar nädalat keskenduda ainult trennidele ja kooli lõpetamiseks vajalikele tegevustele. Ja puhkamisele 🙂

Trennid muutuvad aina intensiivsemaks ja eks seetõttu on kaasnema hakanud ka väsimus, kuid seni veel jõud kasvab ja teen ka üksi saalis olles “rekordeid”. Ma ei tea, mis asi see minu peas istub aga näiteks kangiga kükkide puhul koos Katjaga pole probleemi 85kg ära kükkida, kuid üksi trenni tehes on 65kg korralik väljakutse. Ja eriti julm on siis, kui satud kõrvuti mõne “tegija” meesterahvaga, kes kasutab sama raskust soojendusena – kuidas ma nii nõrk olen, miks ma ei suuda, jne, jne. Paras võrdlusmoment, onju 😀

Aga vorm tuleb, vaikselt, vaikselt. Tuleb.

Seni kaua aga tuleb päev korraga edasi liikuda. Muudkui hommikust õhtusse ja loota, et öö toob magusa une. Kohati tundub ka, et polegi muud varianti kui suruda hambad risti ja edasi rühkida, sest otsused on tehtud. Nii fitnessis, hobides, töös, elus. Kas me saame alati öelda, et tehtud otsused on õiged. Kas me oleme alati kindlad, et valitud tee on “just see”. Mis hetkel on meid juhtinud süda ja mis hetkel on meie suunajaks hirm või minevikukogemused. Kas tagasiteed on? Kas elu annab uue võimaluse?

Vahel annab, vahel mitte. Oleneb vist kas ollakse ise selle nimel vaeva nägema või lastakse kõigel minna. Kui palju ollakse valmis muutma oma elustiili ja/või seisma silmitsi hirmuga….

Kui otsustad võidelda ning jõuad (vahe)finišhisse, kas Sa annad endale aru, et tegelikult kõnnid õrnal jääl ning probleemide tagasi tulemiseks piisab ühest mõrast tasapinnal, või lööd näpud püsti ja pöördud tagasi vana eluviisi juurde, sest kõik on möödas. Teisest küljest, kui otsustad kõiki mõrasid elus vältida, siis kui palju elu jätad elamata, sest kardad, et üks väike mõra võib kogu senise uppi lüüa. Põgened igal hetkel nähes võimalikku ohtu mõra tekkimiseks.

Sama tunne on ka hetkel trennidega, sest eelmine aasta samal ajal “ebaõnnestusin”, lasin haigusel endast võitu saada ja trenniteekond jäi pooleli. Kuigi tean, et olen praegu tugevam ja oskan kontrollida oma tervist, siis mingitel hetkedel saab ülemõtlemine võitu ning paneb kahtluse alla, kas astutud sammud ja tehtud otsuses on õiged. Kas alati peab hambad ristis igalt poolt läbi suruma.

Õnneks on need mõtted vaid seni keerulised kuni saali jõuan. Seal ununeb kõik muu ning on ainult raskused ja keskendumine. Ükskõik mis otsused ma oma elus ka teen, otsus saali uksest sisse astuda on alati õige 😉

CB2F50FE-FC69-4263-950C-44FB04C9A70D.jpg

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga