+372 5342 2512
Menu

Sky is the only limit … if you can see it!

Vahel on nii, et kuigi sooviksid väikese sammu edasi astuda, pead astuma hoopis ühe sammu tagasi. Või kaks. Või kolm. …. Nii suvel juhtuski. Võtsin puhkuse, et ehitada tugevam vundament, kuid tegelikult kukkus kõik kokku. Minu terviseprobleemid ja söömise teemad kulmineerusid augusti alguses EMO-s diagnoosiga subakuutne pankreatiit ehk alaäge kõhunäärmepõletik. Lühidalt selgitades tähendab see, et keha ei ole võimeline tootma ensüüme, mida on vaja eelkõige rasvade, kuid ka valkude ja süsivesikute seedimiseks. See on seisund, mis võib kulgeda aastaid nn varjusurmas, kuid mingi päästiku (nt alkohol, rasvane toit) tõttu vallanduda tugeva põletikuna. Äge pankreatiit võib samuti olla ka kaasuv haigus diagnoosimata sapipõiepõletiku või maoprobleemide tõttu. Seda, kas minu puhul on tegemist vaid pankretiidiga või on see järelmõju mõnele teisele haigusele/probleemile, ma hetkel veel ei tea.

Kahjuks tähendavad sellised haigushood ka eemale jäämist tavapärastest trennidest ja senisest koormusest. Päevakorrast maas on ka igasugune lihaskasvu teema, sest  haiguse kontrolli all hoidmiseks rasvasid menüüs sisuliselt pole ning valgud tulevad ka ainult taimsetest allikatest. St et kõik jõuvarud on viimseni arvel.

Kuna ma aga päris ilma trennita ei suuda olla, tegi Ott mulle uue ja lihtsama kava nii, et praegu käingi trennides vaid nn emotsiooni jaoks ja enesetunde järgi. Igasugune ülepingutus on keelatud. Ehk siis tere tulemast taas oluliselt pehmem peegelpilt ja emotsionaalne söömine. Ja emotsioone jagub praegusesse perioodi liigagi palju.

Samas tänu emotsionaalsele madalseisule, astus minu ellu taas tantsimine. Tants on alati mulle mõjunud loodusliku valuvaigistina ning see tundus ka salsa ning bachata puhul toimivat. Kuid viimane tantsutrenn kulges läbi valuhoogude ja pisarate. Kas tants on võluväe kaotanud? Kas pankreatiit on liiga võimas tantsimise jaoks?

Mis saab edasi, ma ei tea. Kas minu klaaskingad jäävadki kapinurka tolmuma? Kas valuhoogudega võitlemine ongi uus normaalsus? Kas pean loobuma kõigest, mis mind püsti hoiab? Mis on siht, mida mööda sammuda? Kas olen eksinud? Kuidas leida jõud, et mitte puruneda?

Tahaks pugeda kookonisse ja lasta sellel halva unenäona tunduval perioodil mööduda ilma ühtegi sammu astumata. Kookonisse, mis on pehme, turvaline, kus ei pea kartma valu, haiget saamist ega pettumusi… Aga tegelikkus on see, et edasi tuleb minna. Usaldada oma sisetunnet ning kuulates keha. Lõpuks peab lahendus kuskilt tulema ……

one-step-at-a-time-one-day-at-a-time-9417109.jpg

Sammuke korraga me saame kindlamaks, me saame selgemaks.”  Sammuke korraga – Tom Valsberg ja Jane Kruus

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga