+372 5342 2512
Menu

Ravimid vs toit ehk mis juhtus 2018a lõpus

Olen pikalt mõeldnud, kas panna kirja see, mis juhtus eelmisel suvel-sügisel, sest tagasi vaadates, pean tõdema, et tegin seda, mille vastu võitlesin – andsin alla. Ja seda tunnistada on valus. Aga tol hetkel loobusin uskumast, lohutasin end söögiga … ja trennis käisin harjumusest, kuid erilist energiat sees enam ei olnud. Muidugi oli tulemuseks see, mis sellistel juhtudel enamasti ette on määratud – koid kolisid riidekappi riideid väiksemaks närima ja kasvavas masenduses pakkusid lohutust maiustused. Kuni ühel hetkel tuli peeglisse vaadata, selg sirgeks lüüa ja otsus teha, et nii enam ei saa….

Aga mis siis ikkagi juhtus …

Peale otsust, et hakkan sügisesteks võistlusteks valmistuma tuli tugev tagasilöök, sest tervis või õigemini selle puudumine, enam ei lasknud olla. Pidevad seedimisprobleemid hakkasid halvama mõistust, rääkimata füüsilisest jõust kuni hetkeni, et jõudsin EMOsse. Ja seda nädal peale arsti juures käimist, kus mind simulandiks peeti, sest analüüsid olid ju “normis” ja “ju on tegemist labori eksimusega” …..  Ehk sellest hetkest avanes allakäigu trepi uks.

Meeletu kiirusega halvenev tervis, pidevad valud, magamata ööd, meditsiinisüsteemi rattas solgutamine, teadmatus … Ja järjest uued retseptid rohtudele, mis kirjutati välja “igaks juhuks”. Mida edasi läksin, seda rohkem keha tõrkuma hakkas ning sain aru, et väga suur osa on ka rohtudel, sest ilmselgelt need ei ole õiged ja keha võitleb selle kõige vastu. Mis toitumist puudutab, siis lükkasin menüüst välja aina enam ja enam toiduaineid, peale mille tarbimist tundus, et keha reageerib. Kuni selle hetkeni, et hakkasin teadlikult endale valu tekitama – ei, ma ei hakanud ennast lõikuma vms … aga oma füüsilisele kehale on võimalik väga haiget teha nii oma mõtete kui ka toiduga. Minul kombineerusidki need kaks omavahel – sünkmustad ennast hävitavad mõtted koos nisu, liha ja piima sisaldavate toitudega. Hamburgerid, küpsised, kommid ja veelkord küpsised. Ja need kogused oli ……… kergelt öeldes hirmuäratavad. See oli minu põgenemistee. Põgenemistee teadmatust täis maailmast. Kiire põgenemistee nii füüsilise kui vaimse valu eest. Aga nii nagu iga sõltuvust tekitava tegevuse puhul jäävad ühel hetkel “doosid” väikeseks ja mõju saavutamiseks on aina enam ja enam peale saada “rohtu”. Elasin udus koos teadmisega, et ma ei saa enam kunagi terveks. Elasin 120% sissepoole. Elasin küpsiste nimel ….

Mingil perioodil oli küll minu füüsilisest välimusest näha, et olin kahvatu aga enamus ajast, ma usun, ei saanud midagi aru, et midagi valesti oleks. Välja arvatud need inimesed, kes minu kõige lähemal ümber on, ja lihtsalt teavad üht-teist.Minu aastatega ehitatud väline kaitsekiht ei lasknud ka isegi mitte antud perioodil näha, kui kildudeks purunenud kogu minu sisemus oli. Ka kaal hakkas kasvama tasahilju ja üllatavalt ühtlaselt jaotudes, mis ei muutnud minu juurde võtmist kohe liiga nähtavaks.

Krooniline pankreatiit on autoimmuunne haigus, mille kulgu ei saa tagasi pöörata (vähemalt ma ei ole hetkel veel leidnud ühtegi 100% tervenemise juhtu), kuid selle kulgu saab takistada ning elada normaalset elu, ilma et ühtegi üleliigset tegelast enda sees kaasas kannaksid. Ja siin hakkas mängima rolli minu sisetunne.  Hakkasin uurima pankreatiidi kui sellise kohta erinevaid teaduslikke materjale, kuni leidsin ühe vihje haiguse tekkimise ja toiduallergiate vahel. Mida sügavale ma kaevusin, seda veendunum ma olin, et olen jõudnud õige informatsioonini. Kuigi uuringutes on käsitletud ainult üksikuid juhtumeid ja mul ei ole tuvastatud ei muna, kana ega banaani allergiat, otsustasin proovida. Minu sisetunne on alati väga tugev olnud ning hoolimata kõhtu halvavast haigusest, on see minu sees püsinud vankumatuna. Ma näen ja tunnetan õigeid ja valesti asju hästi – iseasi on see, kas ma tahan neid tunnistada.

“Fitnessi” inimesena oli minu menüü sisuliselt üles ehitatud munavalgele ja kanale ning nende mõlemi menüüst välistamine pani kukalt kratsima. Kuna loomaliha ma pigem ei tarbi, jäi järgi vaid kala ja kalkun. Aga otsus oli tehtud ja mis siis juhtus ….

Tundub nagu imeloona või sellisena, mida näeme topshop’i reklaamis, aga sisuliselt valud kadusid peaaegu nädala ajaga. 3 nädalat hiljem perearsti juurde minnes analüüse tegema, olid põletiku näitajad alla tulnud ning pankrease-spetsiifilised näidud normi lähedal. Ma tundsin iga päevaga, kuidas jõud taastuma hakkas ja kogu olemine paranes. Väga-väga suureks abiks oli ka vaimse paranemise teekonna alustamine BBTRS seansside abil ja minevikuga rahu sõlmimine.

Aasta vahetusel, kui kell uue aasta esimesi sekundeid lõi, tundsin, kuidas nüüd on kõigega rahu tehtud. Ma ei ole küll terve, ja tagasilööke esineb. Ja ma ei tea, mida näitavad uued analüüsid, kuid ma olen täis lootust ja kindlust, et iga päev on samm edasi. Tänaseks olen ohtralt superliimi kildude vahele lappinud ja kasvatanud usku, et ma paranen nii füüsiliselt kui vaimselt.

Ma keerasin uue lehekülje ja alustasin uuesti. Taaskord tugevemalt, taaskord targemana, taaskord kindlamana. Minu ellu on tulnud uued inimesed, kelle abil olen astunud uued ebakindlad sammud oma fitnessi teekonnal ja klaaskingade suunas. Mu jõud taastub, mul on energiat ja soovi edasi liikuda. Mu menüüst on väljas küll muna ja kana ning mõned toiduained veel, mille puhul keha reageerib, kuid suures plaanis saan ma süüa taas “päris normaalselt” 🙂

Ja üks on kindel – toit võidab ravimid*

* Kirjutis põhineb Autori kogemustel ja tunnetusel ning ei ole suunavaks juhiseks teistele sarnase või sama haiguse käes kannatavatele isikutele.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga