+372 5342 2512
Menu

100 days and counting

Täpselt 100 päeva on jäänud sügishooja esimese võistluseni ning tänaseks on peast läbi käinud juba päris mitmeid erinevaid mõtteid ja emotsioone. Kas ma annan alla? Kindlasti mitte. Kas saaks paremini? Alati. Kas see on minu teekond? 200% on. Kas ma võistlen 2018 sügisel? Ei ütle “ei” ega “jah”.

See on teekond, milles oled suuremalt jaolt üksi. Ja kohati on see raske, kui sinu ümber puudub nn fitness-võrgustik, kellega oma muresid-rõõme jagada ja kes oskaks aru saada Sinu elustiilist. Teise nurga alt ongi see üksindus, mis sellel teekonnal tõmbab. Oled ainult Sina ja Sinu maailm – jõuad saali, paned kõrvaklappidesse mängima lemmikmuusika ning kogu muu maailm kaob. Kui fitnessis piisaks ainult trennist, siis ei oleks minu hinges mitte ühtegi kahtlusevarju ega mõttekohta. Ma naudin ja armastan seda ning võib öelda, et elan trennide nimel. Mõnede jaoks võib see suhtumine tunduda vale, kuid hello, me elame siiski korra ja elus tuleb teha seda, mida Sina naudid, mitte seda, mis ühiskond ette kirjutab.

Kahjuks suurimaks võrrandi osaks fitnessis on toit. See on “asi”, mis peaks olema nauding, kütus ja ehitussegu. Minule on ta ühttaegu vaenlane, deemon, stressi allikas ja samas ka edasiviiv jõud, põnevus ja vaimse arengu mootor.

Olen oma toitumisega jõudnud sinnani, et saan oma menüüsse sobivad toiduained kätte 1-2-lt riiulilt paarist kindlast poest. Kindlasti pole hetkel probleem fitnessi menüüs, vaid hoopis minu tervises. Kui sain teada, et mu organism ei suuda hakkama laktoosiga, siis esimese valikuna asendasin kõik piimatooted laktoosivabade ja/või sojast toodetega. Ja kui muidu inimesed on õnnelikud, et tervis läheb peale diagnoosi ja vastavat dieeti aina paremaks, siis minul on see aegamisi aina halvenenud. Kuni eelmise nädalani, mida võib lugeda mingiks murdepunktiks. Siis sai selgeks, et minu puhul käivad laktoosiga käsikäes ka kaseiin (piimavalk) ja soja, mis on oma olemuselt väga sarnased valgud.

Toidutalumatuste ja probleemide teadvustamine (vt ka minu mõtteid toitumishäiretest). on viinud mind uurima ja süvenema sellesse, mida sisse söön, mis kvaliteediga toit on ning kuidas ta mõjutab minu veresuhkru taset. Selge on see, et kui natuke uurida poelettidel olevaid tooteid ja nende koostisi, läheb isu ära midagi üldse poest osta 🙂

Siinkohal võin ka välja öelda, et olen astunud olulise sammu oma unistuste teekonnal ning alustasin kooliteed saamaks toitumisterapeudiks. Esimesed koolipäevad on ka juba selja taga ja lootuskiir eelkõige enda tervise paremaks saamiseks terendab silme ees. See toob mind tagasi, miks sügisesed võistlused 50/50 kaaluga on ….

Kogu minu rõhk läheb hetkel tervise kordasaamisele, seedimisprotsesside elustamisele ning energiataseme tõstmisele. Ma pole kindel, et ma suudan ja tahan sellises seisus valmistuda võistlusteks seda enam, et 3-kuuga tuleks jalgadelt maha saada 10+ aastaga kogutud pekk. Tundub mission impossible. Samas täna veel ma mingeid otsuseid ei tee, sest nagu ütlesin – tänu koolile paistab tunneli lõpus valgus ja ehk on veel võimalus kõik õiges suunas pöörata ja praegu “ei” ütlemine on minu jaoks võrdväärne allaandmisega.

Seega teatavad numbrid kellal iga päev lähenevat sügisest võistlushooaega, kuid kaal naerab näkku ja on võtnud valikuvabaduse toimetada omasoodu minu tahtmisest. Aga nüüd enam ei kerki isegi kulm mitte nende numbrite peale, sest prioriteedid on vaikselt kuskile mujale asetsenud ja hinge on täitmas rahulikkus.

Kõik juhtub siis, kui juhtuma peab – “Lihtsalt ja lõdvestunult. Tervislikul ja positiivsel viisil. Täiuslikult õigel ajal. “

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga